Kolm kuud pärast valminud tööd helistab klient. Miski ei tööta nii, nagu peaks. Ehitaja väidab, et tegi kõik õigesti. Klient on kindel, et midagi jäeti tegemata. Kumbki pool ei valeta tingimata, aga kolme kuu tagune mälestus sellest, mis täpselt tehti ja mis kellaajal, on lihtsalt ebausaldusväärne.
Mõlemad räägivad tõtt, nii nagu nad seda mäletavad. Probleem on selles, et mälu ei ole kindel tõend.
“Ma mäletan nii” ei tööta kohtus
Ehitusvaidlustes kordub sama muster ikka ja jälle: pool aastat vana töö kvaliteedi üle vaieldakse ilma ühegi kindla ankurpunktita, mille vastu mõlemat versiooni kontrollida. Kumbki pool esitab oma seletuse ja kumbki usub ise täiesti siiralt, et tema versioon on õige. See ei ole valetamine, see on lihtsalt see, kuidas inimmälu töötab: detailid ununevad, järjekord seguneb ja aja jooksul hakkab igaüks oma mälestust alateadlikult kohandama viisil, mis tundub talle loogilisem või õigem.
Probleem tekib siis, kui vaidlus jõuab kolmanda osapooleni, olgu selleks kohtunik või kindlustusfirma menetleja. Sellel inimesel pole mingit võimalust otsustada, kumb versioon on tõsi. Ainuke, mida tal on, on kaks vastandlikku juttu ja tal tuleb valida, kumb kõlab usutavamalt, kumma esitusviis on veenvam, kumb pool oskab oma seisukohta paremini sõnastada. See ei ole sama, mis tõe väljaselgitamine.
Fotod on abiks, aga neist ei piisa alati. Üks pilt näitab üht kindlat hetke, ühest nurgast. See ei näita, mis juhtus enne seda hetke ega pärast seda. See ei näita, kas see, mida foto kujutab, oli lõplik seisund või vahepealne olek, mida hiljem veel muudeti. Ühe foto najal ehitatud vaidlus jääb tihtipeale ikkagi nõrgaks, kuigi see on veidi veenvam kui lihtsalt sõnad.
Miks pidev jäädvustus muudab kõike
Vahe tekib siis, kui kogu protsess on videole jäädvustatud algusest lõpuni pideva ajalise ülevaatena. Üksik foto näitab vaid konkreetset ajahetke, samas kui pidev jäädvustus näitab selgelt ära mis järjekorras ja kuidas kõik toimus.
Sellist tõestust ei saa hiljem ümber lükata väitega “ma mäletan teisiti”. Tunnistaja mälu muutub aja jooksul, kohandub, unustab ebamugavad detailid ja rõhutab mõnikord just neid, mis tema oma versiooni toetavad, tihti isegi ilma, et tunnistaja seda ise märkaks. Pidev jäädvustus seda ei tee. See on ajaline jada, mis jääb samaks nii esimesel vaatamisel kui aasta pärast, ükskõik kui palju keegi sooviks, et see oleks olnud teistsugune.
Kolm olukorda, kus see materjal on ülioluline
Kindlustusvaidlustes küsib kindlustusandja alati sama asja: mis oli olukord enne kahju tekkimist. Suuline kirjeldus sellest ei tõenda eriti palju. Objektiivne materjal, mis näitab täpset seisu enne juhtunut, kiirendab menetlust märkimisväärselt ja vähendab võimalust, et hüvitis lükatakse tagasi tõendite puudumise tõttu.
Garantiivaidlustes on olukord veel teravam. Kui tootja või töövõtja väidab, et rike tekkis kliendi enda tegevuse tõttu, mitte paigaldusvea pärast, jääb kliendile tavaliselt kaks võimalust: uskuda seda või vaielda ilma tõenditeta. Kumbki pole hea variant. Objektiivne jäädvustus annab kolmanda tee, kus faktid on otsustavad.
Korteriühistute tasandil tekivad samasugused vaidlused. Keegi väidab, et teise remonditöö kahjustas tema korterit või vara. Ilma konkreetsete tõenditeta jääb see väide õhku, sest seda on keeruline kinnitada või ümber lükata.
Teistmoodi kasutegur
Kui objektilt kaovad materjalid, tööriistad või tehnika või kui midagi ootamatut juhtub, aitab pidev jäädvustus ajas tagasi minna ja vaadata, mis täpselt toimus. Ei pea küsitlema kõiki, kes objektil viibisid, ega lootma, et keegi midagi märkas. Video näitab, kes ja millal viimasena mingis kohas käis, mis kell miski kadus ja kas seda tehti hooletusest, tahtlikult või hoopis mõne muu põhjuse tõttu.
See ei tee aegvõttest asendust päris valvesüsteemile, mis on üles ehitatud spetsiaalselt valve ja häirete jaoks, aga pidevalt jäädvustatud materjal annab samal ajal ka selle kõrvalise kasu.
See mõte tuleb liiga tihti liiga hilja
Mustrit näeb aina uuesti: dokumenteerimisele mõeldakse alles siis, kui vaidlus on juba käimas. Selleks hetkeks on projekt lõpetatud, tõendeid koguda pole enam võimalik ja kohtusse või lepitusse jõuab jälle ainult kaks vastandlikku versiooni.
Enne suurema projekti algust tasub see küsimus kohe lauale panna: kes seda protsessi jäädvustab? Eriti siis, kui summad on suured või töövõtjaid on mitu.
Kulu, mis kaasneb algusest peale dokumenteerimisega, on peaaegu alati väiksem kui hiljem vaidluse peale kuluv aeg ja raha.
Eestis tegutseb näiteks Forus, kes pakub aegvõtteteenust, mis dokumenteerib ehitus- ja paigaldusprojekte algusest lõpuni professionaalsete kaameratega. Nende aegvõtte ehk timelapse teenuse leht selgitab täpsemalt, kuidas teenus üles ehitatud on.